Üks projekti eestvedajatest, Sven Kõllamets räägib oma noorsoovahetuse loo.

Iga projektimeeskonna unistus on, et osalejaid valdaks laagri lõpus rahulolu. Ja kui kaks päeva peale laagrit peegeldub sealt vastleitud sõprade MSN pealkirjades soov laagrisse tagasi minna või kurbus, et laager kauem ei kestnud, siis teeb see südame soojaks.

Ühe Belgia osaleja veebilehelt võisime peale laagrit (eesti keeles) lugeda: "Vahetus eestlastega oli lihtsalt hämmastav ning ma ei unusta seda suurepärast kogemust kunagi! Kui Eiko oleks minuga Karaskil olnud, siis oleksin sinna jäänud."

Noorsoovahetus viis Belgia ja Eesti puudega ja puudeta noored muuhulgas kanuuga sõitma ja Piusa koobastesse. Nagu selgus, ei julgenud paljud Belgia noored vanematele enne laagrit öelda, et lähevad kanuumatkale kartuses, et äkki neil siis ei lubatagi osa võtta. Vanemate helistati alles hiljem, kui kõik oli edukalt läbitud. Sama lugu oli ka koobastega – koobastesse viidi ka need, kes eeldasid, et jäävad neid vaatama kaugelt.

Loe täpsemalt ja vaata pilte: http://euroopa.noored.ee/files/ENEB_Aastaraamat_2005.pdf