Siiri Liiva (26) teab pärast poolt aastat Kolumbias Proyecto Alma de Nino lastekodus hästi, mida tähendab vabatahtlikutöö võõral maal. Oled olnud aktiivne tegija: vahetusüliõpilane Lyoni II üli­kooli politoloogia instituudis, hotelliteenindaja Norra väikelin­nas, esimene eesti praktikant NATO peakorteris, Avatud Ees­ti Fondi vahendusel Moldova kohalike valimiste välisvaatleja. Mis ajendas sind minema vabatahtlikutööle Kolumbiasse? Tundsin, et pärast ligi kahte võrd­lemisi intensiivset tööaastat vajan aja maha võtmist. Reisikihk ajendas avastama uusi maid ja uuendama oma maailmavaadet. Enne siiatule­kut ei teadnud ma Kolumbiast eriti midagi peale narkoäri, mis paljuski moonutab inimeste arvamust riigi kohta. Kuna teen vabatahtlikke asju märksa suurema innuga kui kohustuslikke, siis on siin töötamine igas mõttes vabastav tegevus. Hea võima­lus saada välja tavaelu rutiinist. Mis sulle Kolumbias kõige enam meeldib, mis häirib? Ma armastan siinsete inimeste rõõmsameelsust ning oskust võtta elu lihtsalt ja vabalt. Viisi, kuidas nad omavahel ja sinuga suhtlevad, kuidas osatakse teha komplimente. Mulle meeldib selle maa mitmekesisus, meloodiline muusika, Andide mäeahelikud, puuviljade rohkus ning fakt, et toidud tehakse otse toorainest. Mulle ei meeldi, et mind vaada­takse kui rikast lääne inimest, mis­tõttu ei tea ma kunagi, miks minu­ga soovitakse suhelda - kas sellepä­rast, et ma olen tore, või sellepärast, et nende arvates on mul raha. Raha on siinsetele inimestele jumala eest, kuigi enamik neist on katoliiklased. Ka ebausku on palju. Algul häiris, et aeg ei oma siin mingit tähendust - kokkulepitud kohtumised leiavad aset paari päe­va, nädala või kuu pärast. Samas on see kogemus hea õppetund, et tuleb hinnata aegaja selle käsutamist. Ees­tis, üldse Euroopas, on paljud inime­sed aja orjad. Siin nad seda ei ole. Kolumbia pealinn Bogota ülla­tas mind euroopaliku olemusega ja valmistas pettumuse sellega, et ei tekitanud oodatud kultuurišokki. Hämmastas, et kõigest veerandtunnise bussisõidu kaugusel võib kliima olla hoopis teistsugune. Mida kõrgemal mägedes mingi koht asub, seda külmem on keskmine tempe­ratuur. Igapäevaelu tasandil tekitab hämmingut näiteks see, et kuuma vett kraanist ei saa - käin külma duši all ja pesumasinasse jookseb ainult külm vesi. Tegelikult on vä­hestel kolumbialastel pesumasinad; nad eelistavad oma pesu pesta meie jaoks iidse pesukivi moodi valamul spetsiaalse seebiga hõõrudes. Tavaline on, et eelaimus, es­mamulje, olukorraga harjumine ja järelkajad tekitavad erinevaid emotsioone. Kuidas kirjeldad eneses toimunut? Esimestel nädalatel vabatahtli­kuna Proyecto Alma de Nino laste­kodus, kui meiega mitte midagi pea­le ei osatud hakata, olin veidi pet­tunud. Mind hämmastas, et kohalikel kasvatajatel puudub sellealane haridus, mistõttu puudub siin ka korralik distsipliin. Esmamulje oli kaos: suures aias jooksid koos laste­ga neli koera ja kitsed. Söögisaal te­kitas kultuurišoki: kärbsed lenda­vad, põrandal lamasklevad koerad, toidujäätmed laudadel, toolidel ja põrandal... Peale ebakaubandusliku välimuse pole toidul tegelikult midagi viga. Paari nädala möödudes ei häirinud mind-enam see, et mõni poiss on en­ne mind laua ääres söönud. Enamik lastekodulastest tuleb väga ränga taustaga perekondadest, kus neid on väärkoheldud, seksuaalselt ahistatud või lihtsalt jumala hoolde jäetud. Poisid vastutavad oma pesu pesemise, isikliku hügieeni, riiete eest, aitavad kõigis lastekodutöödes: põrandapesul, koristami­sel, värvimisel ja parandustöödel, on abiks köögis jne. Kordagi ei kuulnud ma, et keegi ei teeks seda, mida tal oli palutud teha. Pahandusetegijaid karistatakse teatud õiguste aravõt­misega. Siin lastakse lastel õppida tegutsemise kaudu ning see ei ole maailma lõpp, kui tulemus pole ideaalne. Oluline on see, et nad te­gutsevad ja arenevad tänu sellele. Kõigil lastel on isiklik kaitsja ning mingil määral ka nn kasuperekonnad, kes neid külastavad. Lastekodu­lapsed käivad kohalikus koolis neli-viis tundi päevas. Õpitakse vahe­tuste kaupa, esimesed kell 12-17 ning viimased kell 18-22. Milles seisneb sinu igapäeva­töö? Iga päev on erinev. Kui 24. veeb­ruaril koos kaasvabatahtliku Filipiga siia tulin, siis leppisime juhataja Vivianaga kokku, et meie tööpäev kestab üheksast viieni pärastlõunal. See, kas sa lihtsalt veeretad need päe­vad istudes õhtusse ja ootad, millal kell kukub, või võtad ise initsiatiivi ning otsid endale tööd, sõltub iga­ühest endast. Kuna minu jaoks oli siia tulles oluline ennekõike vaimselt puhata, siis tunnen rõõmu igasugusest käe­lisest tegevusest. Olen näiteks aida­nud poisse kodustes joonistustöödes, kujundanud seinale sisekorra, kaunistanud vahtkummist kujun­ditega karantiinitoa haigetele laste­le, värvinud poiste tube ja klassiruume... Esimestel nädalatel, kui poiste­ga vestlusringides istusime ning üksteist tundma õppisime, tuli nii mõnigi oma vihiku ja pliiatsiga ning soovis õppida eesti keelt. Õpetasin meeleldi. Ja ühel päeval avastasin viieaastasele Alma de Nifio asukale "Põdral maja metsa sees" lauldes, et talle jäid sõnad meelde ning ta hak­kas seda ümisema. Veel abistan poisse inglise keele kodutöödes, õpetan kõige pisematele kord näda­las inglise keelt ja aitan korrastada organisatsiooni paberimajandusega seonduvat. Meie igapäevatöös on oluline ol­la poiste jaoks olemas - kui nad millestki rääkida tahavad või soovivad teada mõne täiskasvanu arvamust suvalises küsimuses. On hulk asju, mida nad siinsete kasvatajatega ei arutaks. Meid nähakse pigem sõpra­dena. Seda rõhutas ka ICYE Colombia organisatsiooni koordinaator Jorge-Ivan saabumisjärgsel koolitu­sel - nende laste jaoks võib meie vabatahtlikuperiood jätta elumuutva jälje. Fakt, et Euroopa vabatahtlikud tulevad mõneks ajaks siia tööle, on neile suur tunnustus ning märk hoo­limisest. Täiel määral rakendatakse vaba­tahtlikud tööle enne seda, kui on oodata näiteks riikliku hoolekande Instituto Colombianode Bienestar Familiali kontrollvisiite. Minagi olen hommikul kella neljani toppinud poiste kaustadesse puuduvaid pabereid ja teinud muid vajalikke toimetusi. Miks otsustasid luua lasteko­dulastele kunstinurga? Kunstinurga idee sündis spon­taansest värvimistunnist, mille järel panime laste tehtud pildid üles kohaliku söögisaali seinale. See mõjus las­te enesehinnangule silmanähtavalt hästi. Tahame aidata lastel eri kuns­tistiilide kaudu väljendada oma tun­deid ja mõtteid, võidelda igavusega, vähendada agressiivsust ja apaat­sust. Kuna kohalikul organisatsioonil pole piisavalt vahendeid selle projekti realiseerimiseks, olen otsustanud materjalide jaoks vajaminevate va­hendite muretsemiseks algatada hea­tegevuskampaania "Liblikaid Alma de Nino lastelt". Kampaanias osale­mise kohta leiab infot veebilehelt liblikaid.wordpress.com. Kunstiprojek­ti eelarve on 3 029 555 peesot ehk 16 286 Eesti krooni. Selle summa sees on kunstinurgaks vajamineva ruumi renoveerimine ning kunstitarvete ja õppevahendite maksumus. Juba 50 krooni eest saab siin osta paar karpi pliiatseid, rasvakriite, mitu purki värvi või plastiliinipakki! Kuidas sa kuulsid võimalu­sest Kolumbias vabatahtlikuna töötada? MTÜ Continuous Actioni juhtaja Elen Brandmeister pakkus mulle seda võimalust eelmise aasta novemb­ris Euroopa Vabatahtliku Teenistuse juba rahastuse saanud projekti raa­mes. See on üks programmi Euroo­pa Noored alaprogrammidest, mis võimaldab kõigil Euroopa Liidu liik­mesriikide noortel vanuses 18-30 korra elus minna kuni aastaks mõn­da välisriiki vabatahtlikuks. Prog­ramm katab vabatahtliku reisi-, keeleõppe-, ettevalmistus-, toidu- ja majutuskulud ning maksab ka süm­boolset taskuraha. Noorel tuleb leida projekt, mida ta tegema tahab minna, organisatsioon, kes teda Eestist saadab, ning organisatsioon, kes võtaks teda kohapeal vastu. Loomulikult on vaja saa­da projektile rahastus. Eestis vastutab Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projektide rahastamise eest Euroopa Noored Eesti büroo, mille kodulehelt euroopa.noored.ee saab otsida infot vabatahtliku teenistuse alt. Vabatahtlikuna tööle asudes peaks: ■ mõtlema tõsiselt läbi, mis on vabatahtlik töö ja miks sa seda tegema lähed: aitamaks, maailma nägemi­seks, reisimiseks, pidutsemiseks? ■ olema valmis õppima keelt ja kultuurilisi omapärasid ning täitma uusi tööülesandeid. ■ olema vaimselt valmis eemalolekuks oma tavalisest sotsiaalsest tugisüsteemist (perest ja sõpradest) ning elama sisse uude ühiskonda, mis võib oma eripära­dega tekitada ka kultuurišoki. ■ olema avatud kultuurilistele erinevustele ning mitte võtma neist tulenevaid arusaamatusi isiklikult, vaid pigem õppetunnina. ■ olema paindlik ja valmis loobuma paljudest mugavus­test. ■ olema valmis võtma initsiatiivi, otsima ise võimalusi ja tegema ettepanekuid. ■ olema valmis võtma vastutust. ■ omama suurt südant - tavaliselt on vabatahtlik töö seotud inimgruppidega, kes on ühiskonnas kas tõr­jutud, ei saa iseendaga hakkama või ei ole võimeli­sed enda eest vastutama. Seega võib see töö olla psühholoogiliselt raske ning eeldada mõistmist, hoo­limist ja selle välja näitamist. ■ olema valmis tunnistama oma vigu ja neist rääkima. ■ olema valmis ootamatusteks. Esimese asjana ei tasu paanikasse sattuda või vihastada, vaid lihtsalt võtta asju rahulikult!