Allpool saad tutvuda koolitaja Ena Metsa noorsootöö lehes Aken ilmunud artikliga, mis on inspireeritud koolitusest "Inimõigused noorsootöös"

„Te ei saa viisat 90 päevaks, maksimaalselt 30 päevaks saate taotleda!" Istusin Brasiilia saatkonna viisaosakonna vastuvõtutädi ees nii jõuetult ja jahmunult, et olukord ei tundunud esimese hetkega isegi mitte katastroofiline, pigem kuidagi ebareaalne.

Järgmisel hetkel jõudis öeldu kohale - mulle ei taheta anda 90päevast turistiviisat Brasiiliasse, kus olen terve 2006. aasta vabatahtlikku tööd teinud ning tunnen end tõeliselt koduselt. Mulle ei taheta anda viisat, sest olen seal eelmisel aastal juba 90 päeva viibinud. Lootus realiseerida lapsepõlveunistus, mida viimased pool aastat olin hellitanud, kukkus kokku. Kuus kuud olin lugenud päevi hetkeni, millal saan minna ning lõpuks ometi tööd kõrvale jätta ja kirjutada. Ma ei tunne end Brasiilias välismaalasena, ma tunnen end seal kui kodus. See on minu kodu!

Meeleheide. Jõuetus. Unest ärkamine. Viha. Ühe pisikese hetkega taipasin, et see kõik toimub minuga, et see ei ole kellegi pseudoprobleem. Mõistsin, et inimesed on endale loonud maailma, kus peaaegu kellelgi pole hea. Nad on tekitanud piirid, millel on keelumärgid kõigile, kes pole selles piirkonnas sündinud. Ma ei saa süsteemi vastu.

Olen sunnitud tegutsema maailmas, mille on loonud inimesed, kes ei näe kaugemale oma privileegidest ja kel pole unistusi. Vihkasin sel päeval inimesi. Vihkasin maailma, mis ei lubanud mul end määratleda nii, nagu ma end tundsin - ennast määratleda sellena, kellena end tundsin ning kellena olla tundus loomulik ja loomupärane. Vihkasin maailma, mille inimesed endale ja mulle on loonud. Kellel on õigus öelda, et ma ei tohi võrdselt Eestiga koduks pidada Brasiiliat? Lihtsalt seepärast, et ma pole seal sündinud? Et mul pole nende passi? Et ma pole seal elanud suuremat osa oma elust?

Loe edasi: http://aken.enl.ee/7351