Siit loe Marit Kannelmäe-Geertsi noorsootöö lehes Aken ilmunud artiklit mitmekesisusest noorsootöös.
“Mitmekesisus on vaieldamatu tõsiasi. Meie aja üks fundamentaalsemaid psühholoogilisi, sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi küsimusi on see, kas mitmekesisus ärritab inimesi või lisab nende elule vürtsi.”
John W. Berry, Kanada kultuuripsühholoog, 1997
Noorsootöö üheks väärtuseks on avatus kõigile noortele. Seega tuleb luua keskkond ja viia läbi selliseid tegevusi, mis on kõigile noortele turvalised. Noorte kaasamine algab sügavamalt enda seest ning sageli ei olegi kõige olulisemad head meetodid, vaid loodud keskkond, kus erinevad noored enda peegeldust märkavad. Kaasamise meisterlikkus ei seisne mitte niivõrd meetodite tundmises, vaid inimsuhetes - oskuses luua dialoogiks vaba ja avatud keskkond. Nii ütleb ka noori ja noorsootööd palju uurinud teadlane, et tegevuste pakkumise kõrval on palju olulisem osa noorsootööst noortega usaldusväärse ning tõsiseltvõetava suhte loomine, et toetada ja avardada nende õpikogemust ja sellega suurendada isiklikku arengut.
Miks noored kaasa ei tule?
Paljudel noorsootöötajatel on hetki, mil suurimaks mõistatuseks nende töös on vastused küsimusele „Miks noored nii passiivsed on?" ja „Miks nad pakutavate tegevustega kaasa ei lähe?". Noorele aga on sellel hetkel olulisem oma igapäevaeluga toime tulla. Näiteks tegeleb noor suhteprobleemide lahendamisega ega tule seepärast noortekeskuse korraldatud orienteerumismängule või niisama piljardit mängima. Enne veel kui mõelda, kas meetodid, mida noorsootöös kasutame, on piisavalt avatud ning kaasavad, tuleb mõelda takistustele, millega noored silmitsi seisavad. T-Kiti käsiraamat „Sotsiaalne kaasatus" (euroopa.noored.ee) toob välja, et noorsootööst kõrvalejäämiseks on kaht tüüpi takistusi: praktilised takistused (informatsiooni või osalemisloa puudumine, grupi surve liitumise vastu, aja või energia puudumine, rahapuudus, kultuurilised või religioossed vastuolud, liikuvusega seotud probleemid) ja isiklikud takistused (madal enesehinnang, enesekindluse või julguse puudumine, hirm üleoleva suhtumise ees, hirm diskrimineerimise ees jne). See kindlasti mitte lõplik loetelu pakub mõtlemiseainet, miks noored tegevustes ei osale.
Need mõtted on paljuski seotud mitmekesisuse mõistega noorsootöös. Mitmekesisuse tunnustamist kirjeldatakse kui teadlikku tegevust, millega tunnustatakse erinevusi (rassiline ja etniline kuuluvus, religioon või uskumus, vanus, puue, seksuaalne orientatsioon ja identiteet), ollakse nende suhtes sallivad ja väärtustatakse neid. Noorsootöös tähendab see, et mõistetakse iga noore unikaalsust, erinevusi toetatakse usalduslikus ja arendavas keskkonnas nii selle noore kui terve grupi hüvanguks. Kui teretulnuna tunnevad teie keskuse tegevustes ennast erineva etnilise tasuta, seksuaalse orientatsiooni või näiteks religioosse taustaga noored?
Loe edasi: http://aken.enl.ee/6959
