Oleme väike üliõpilaste grupp, kes õpivad Viljandis huvijuhtideks. Ühel heal päeval tuli meil idee korraldada noortealgatus, kus tooksime Narva „ühikalapsed“ Viljandisse ning tutvustaks neile Eesti kultuuri ning annaks neile võimaluse suhelda Viljandi noortega.

Idee olemas hakkasime asja ajama, käisime Euroopa Noored koolitusel Kopra talus ning kirjutasimegi suure vaevaga projekti valmis. Meie õnneks võeti programm vastu ning enne kui arugi saime tegelesime juba projekti korraldamisega. Oktoobri lõpus, täpselt koolivaheajal, käisidki 10 Narva noort vanuses 10-12 Viljandis.

Projekti eesmärk oli 10 Narva noort, kes olid pärit rasketest perekondadest, Narvast eemale, tutvustada neile Lõuna-Eestit, meie kultuuri ning panna nad suhtleme Eesti noortega. Nelja päeva jooksul käisime kümne Narva ja kümne Viljandi noorega Viljandi ekskursioonil, Viljandi Nukuteatris vaatamas etendust „Nif Nuf Nafi lugu“, Otepää seikluspargis. Koos mängisime nii vene kui eesti mänge ning viimasel päeval toimus Viljandi linnas fotojaht, mis oli suur hitt. Iga päeva lõpus rääkisime noortega ning jagasime emotsioone ja muljeid, mis olid päevast tekkinud.

Nädal peale projekti tegevusi läksime Eesti noortega Narva linnaraamatukokku, kus oli fotonäitus projekti sündmustest. Projektist ilmusid artiklid nii Viljandi kui Narva lehtedes.

Täname Euroopa Noored Eesti Bürood, kuna ilma nendeta poleks see kunagi teoks saanud. Et, välja tuua meie emotsioone sellest kõigest, siis lisame siia kahe meie tuumikgrupi liikme analüüsi projektist:

Ženja: „Projekti käigus ma õppisin teha koostööd teiste inimestega, suhelda ja töötada lastega, samuti olla paindlikum, kui midagi muutus meie tegevuskava. Selle projekti tänu ma sain oma teadmisi mängu, tantsu ja kultuuridevahelist suhtlemisoskust rakendada ja õppisin ka oma aega planeerima. Analüüsides projekti käiku, ma sain aru, mida võiks teha teisiti: rohkem vabatahtlikute poole pöörduda, rohkem osalejaid võtta selleks, et „laine“ efekt oleks nähtavam ning Narva visiit võiks olla pikem, et vene kultuuri Eestis ära tundma.“

Tiina: „Selle projekti käigus õppisin ennast ja ka mu grupi kaaslasi rohkem tundma. Avastasin endas uusi külgi, millega tean tulevikus tegeleda. Tõdesin, et meeskonnatöö on midagi suuremat, põhjalikumat ja vajalikumat kui seda enne arvasin olevat. Tundsin, et minu enda isiklik ettevalmistus ei olnud piisav. Oleks olnud palju aspekte ja probleeme, millele oleksin pidanud juba enne projekti lahenduse leidma. Kogesin projekti käigus väga palju erinevaid emotsioone, nii halbu kui häid. Olen kuulnud ütlust, et noorsootöö on töö, mis ei saa tänusõnu, kuid samas on hädavajalik. Selle projektiga kogesin seda. Lapsed, kes osalesid olid suhteliselt kidakeelsed, kui oli vaja seletada, kuidas meeldis ja miks meeldis. Mõni hetk tekkis küsimus, et miks me seda üldse teeme. Kuid kui reaalsusesse minna, siis nendele noortele oleks projekti asemel ainus variant olla tänaval või kodus alkohoolikutest või narkomaanidest vanematega. Tean, et olenemata väikestest möödalaskmistest ja mõnest ebaõnnestumisest hoolimata oli see projekt tänuväärt ning olen õnnelik, et said selles osaleda. Meie meeskonnatöö ei olnud ideaalne, kuid saime asjadega hakkama omamoodi. Vahel esines ka väikseid hõõrdumisi, kuid need lahendasime kohe. Isiklikult avardus minu maailmapilt väga. Tean nüüd, et kõikide inimestega ei saa ühe malli järgi käituda. Kui tegemist on erinoorsootööga (millega antud juhul minu meelest tegemist oli) tuleb olla eriti ettevaatlik, kuid samas ei tohi noori karta. Veel õppisin, et isegi kui mina juhendajana ei oska lastega sama keelt rääkida, siis naeratus on siiski see, mis tekitab alati hea enesetunde, nii endale kui teistele.“