INIMESED • Sänna kultuurimõisa edendajatel Hendrik ja Kadi Noorel jäi tutvudes seljataha värvikas minevik. Kui Noored poleks leidnud Sänna mõisat, ei oleks nad kindlasti Eestisse jäänud.

Kadi (33) ja Hendrik (32) Noor ning nende kaks last Teodor (peagi 4) ja Frida (1a 9k) maabusid Sännas mullu 1. juunil. Praegu elavad nad mõisa lähedal rendimajas, kuid plaanivad veel tänavu oma maja ehitust alustada. Kohalikud elanikud tahavad neile koguni maad kinkida, et nad ikka Sännasse püsima jääksid. Noored võtavad seda kui sügavat komplimenti.

Pere on suur põhumajade fänn ning unistab saavutada kõiges iseseisvuse, isegi Eesti Energiast. Kadi ja Hendrik on mõtteviisilt ökoinimesed, kes tahaksid ka oma toidu ise kasvatada.

Meremehest mõisavalitsejaks

Enne Kadiga tutvumist viis aastat tagasi sõitis Muhumaalt Mäla külast pärit Hendrik ligi kaheksa aastat tüürimehena merd. Niipalju kui mäletatakse, on kõik tema isapoolsed meessoost esivanemad olnud laevakaptenid. Hendriku isa töötab praegu Tallinnas Muuga sadama asekaptenina. Pere­traditsioone järgides astus ka Hendrik mereakadeemiasse. Ta on töötanud paljudel kaubalaevadel, seilates peamiselt Atlandi ookeanil. Teekond on viinud ta nii Lõuna-Ameerikasse kui ka Aafri­kasse. Mõnikord tuli ligi pool aastat kodunt ära olla.

Hiljem asus Hendrik tööle Läänemere reisilaevadele, aga see töö ammendas end kiiresti. „Oli tunne, nagu sõidaks trammiga. See ei pakkunud enam mingit pinget," meenutab mees.

Kadi ja Hendrik tutvusid reisilaeval Vana Tallinn. Kergesti merehaigusesse jääv Kadi imestab siiani, miks ta võttis vastu pakkumise asuda laeval kruiisijuhiks, ja jõuab ikka järeldusele, et see lühike aeg oligi määratud tulevase abikaasaga kohtumiseks.

Mulgimaalt Mustlast pärit Kadi on lõpetanud Viljandi kultuurikolledžis huvitegevuse juhendaja eriala, kuid tegelikult pole ta formaalse hariduse austaja. Enne abiellumist jõudis Kadi elada kolm aastat Kreekas Korintose maakonnas. Kõigepealt tegutses ta ühenduse Euroopa Noored kaudu pool aastat vabatahtlikuna, seejärel juhtis projekte. Oma projekti tegi ta haiglas vähihaigete lastega. Et kreeka keelt kiiremini suhu saada, üüris ta korterit mägedes väikeses külas.

Kui Hendrik merelt ära tuli, oli noore abielupaari kindel soov maale elama kolida. Seejuures juhtis sisetunne neid just Kagu-Eesti poole. Kinnitust, et maaelu neile sobib, said nad, kui talitasid poolteist kuud Soomes Tammisaaris ökotalus kuut Islandi hobust, kitsi ja kanu.

Võtsid vastutuse oma elu eest

„See oli väga inspireeriv," sõnab Kadi. „Sealt saime kinnituse, et jah, me saame maal hakkama, jah, me tahame võtta ise vastutuse oma elu eest."

Vahepeal jõudsid nad koos lastega Hispaaniaski ringi rännata, sest Hendriku õde Ete töötab konsulina Eesti Madridi saatkonnas.

Enne Sännasse jõudmist seadis pere aga endale kodu sisse Tartus. Ülikoolilinna meelsus tõmbas neid enda poole, kuigi kogu aeg teadsid nad, et väikelinn on vaid vaheetapp enne maaleminekut. Eelkõige oli neil plaan, et Kadi sünnitab Tartus oma kodus elutoas sünnitusbasseinis Frida. Sünnituse võttis vastu issi, tema sülle beebi sündiski.

Hendrik otsustas kuival maal puutöö kallale asuda ja seadis Tartus sisse garaaži-puutöökoja, kus tegeles peamiselt akende ja uste renoveerimisega.

Ise poleks nad Sänna kultuurimõisat iialgi üles leidnud, kuid nagu nad ütlevad: kõik töötas selle kasuks, et nad Sännasse jõuaksid. Esialgu lähenesid nad uuele elule küll teatava ettevaatlikkusega ega võtnud pakkumist korraga vastu. Maale kolimine nõudis julgust.

„Tunne südames oli selline, et vaatame suve ära, näis, mis saab," ütleb Kadi. „Mingis mõttes imes Sänna meid sekundiga endasse. Enam ei kujutaks ette, et läheks linna elama. Tegelikult tahaks maalt veel rohkem õppida, et ka kõik toidu saaks siin ise kasvatada."

Sänna kultuurimõisas tegutsemist pakkus neile mõisa idee autor Madis Mikkor. Praegu kulub Kadi ja Hendriku aeg sada protsenti lastele, teine sada protsenti läheb mõisale. Nad teevad kõike lastega koos. Kui issi läheb puutöökotta, siis Teodor on abiks.

Kõigil valla koosolekutel Rõuges käivad nad koos lastega, sest neid pole kusagile jätta. Kui mõisas on pingelisemad ajad ja palju rahvast, on Viljandi vanaema abi laste hoidmisel hädavajalik.

Sänna kultuurimõisas töötavad Noored peamiselt vabatahtlikuna. Väljaminekuid on neil maal vähe, natuke teenib Kadi projektijuhtimise ja Hendrik renoveerimise-restaureerimisega. Kui parajasti mõnda õpituba, talguid või üritust ei toimu, kulub kogu aeg projektide ja aruannete kirjutamisele. Tohutu aja neelab raamatupidamise sissetoksimine.

Hendrik ja Kadi on just see ideaalne paar, keda iga algatuse puhul vaja on. Eestvedajad, ­projektijuhid või vabatahtlikud - ­kuidas nimetada. Nad on hakkajad, avara maailmapildiga ja samas kahe jalaga tugevalt maas.

Ilma nendeta poleks Sänna kultuurimõisas seda, mida seal praegu näeme - loovust, vabatahtlikku tööd ja rahvusvahelist haaret kohalikule inimesele arusaadavas võtmes.

Tulemuse taga on paljude asjade koosmõju. Kindlasti oli neile oluline leida roheline keskkond laste kasvatamiseks. Sännas oli see olemas, lisaks veel võimalus jätkata eri(huvi)alast tegevust koordineerimise, puutöö, säästva mõtteviisi edendamise vallas.

Päris omapäi metsatallu kolides oleks ehk üleminek järsk olnud. Sännas ootas aga tööpõld, mis ei võimaldanud liiga sügavasse mõtisklusse langeda.

Loodan, et kõik, mis nemad on Sännale andnud, on toonud kaasa vastuarmastuse. Nad on selle ära teeninud.