Triinu Puussaar (23) pakkis möödunud aasta oktoobris asjad, et neljaks kuuks Keeniasse vabatahtlikuks sõita, ja lubas, et kui ta tagasi jõuab, siis saavad kõik sõbrad proovida, mida üks keskmine keenialane sööb. Ta pidas oma sõna.
Nüüd jagab ta Naistelehe lugejategagi Keenia köögi retsepte. Meie, maitsjad, veendusime, et peaaegu kõik Keenia toitude koostisained on Eestis hõlpsasti kättesaadavad, aga nende toidulaud erineb meie kamast, verivorstist ja hapukapsast ikka tublisti.
Triinu jutustab, et toiduga sealkandis priisata pole ja seepärast on road üsna lihtsad. Keenialase laual on põhiliselt taimetoit ja ohtralt jahutooteid, sest jahu on odav ja laialt käes. Liha on luksus, mida igaüks endale lubada ei saa, ja päev, mil lihakild toidu sisse satub, on tõeline pidu.
Kahvlit keenialaste lauakombed ei tunnista. Söömisel on abiks lusikas ja oma käed, mis pestakse enne lauda istumist alati piinlikult puhtaks. «Mõnes söögikohas polnud tualettigi, aga käsi sai igal pool alati pesta!»
Külmkapist ja elektripliidist võib Keenias Triinu sõnul vaid und näha. Seal valmistatakse toitu gaasipliidil või otse sütel. Roogade säilitamisvõimalused puuduvad üleüldse. «Päris veider oli vaadata, kuidas lihuniku juures või mõnes restoranis rippusid suured lihakäntsakad otse lae all, kärbseparv ümber tiirlemas, ja sealt siis lõigati liha toiduvalmistamiseks või müügiks,» meenutab Triinu. Pole just kuigi isuäratav!
Kõige suuremat puudust tundis Triinu Keenias juustust, sest seda liigub sealkandis vähe, valik on kesine ja hinnad kõrged.
Aga kuidas Keenia traditsiooniline toit ühele valgele inimesele üldse sisse läheb? «Ma harjusin sellega väga ruttu ja paljud toidud on minu meelest väga maitsvad,» ütleb Triinu.
Naistelehele valmistas ta ühe korraliku Keenia eine, mis kokkuvõttes maitses hea ja täitis kõhtu tublisti. Kätega söömine tundus suisa eksootikana.
Kõik siintoodud retseptid moodustavad ühe lõuna, neid süüakse korraga justkui praadi
