Ja üllatuseks osutusimegi valituks koos Hiiumaa tüdruku Jaanaga, kellega hiljem naljatasime, et ilmselt oligi kokku ainult kaks kandidaati, sest kuidas muidu meil niimoodi õnneks sai minna. Hakkasime juba ka seminarieelselt suhtlema ning leppisime kokku kohtumispaiga lennujaamas. Arvan, et meil oli omavahel esimesest hetkest väga hea klapp ning terve reisi jooksul ei tundnud ma kordagi, et tegemist oleks kellegagi, keda ma tegelikult ei tunnegi ja kes minust seejuures 5 aastat noorem on.
Lend oli läbi Helsingi ning kohale jõudsime Pariisi CDG lennujaama umbes keskpäevaks, kust alustasime teekonda Vernonisse, mis tõsi küll, ei kulgenud just ilma igasuguste äpardusteta. :) Sõitsime metrooga rongijaama ning käisime umbes tund aega enda pagasiga ringi, kuna lihtsalt ei saanud aru, kuhu täpselt minema peame. Küsisime ka inimestelt, kuid paljud ei rääkinud inglise keelt ning mõned ei osanud lihtsalt aidata. Lisaks sellele lõhkusin enda kohvri ära, tänu millele ei saanud seda järgi lohistada ja pidin terve aja tõstma. Lõpuks saime ikkagi kuidagi hakkama ning rongi oodates tuli meie juurde Ungari naine, kes küsis, kas oleme samale seminarile teel, kuhu temagi. Seega esimene kohtumine ühega järgmiste päevade kaaslastest. :)
Sõit kestis vaevalt tunnikese ning jõudsime Vernonisse, kus rongist väljudes kohtusime veel umbes 6 inimesega, kellel sama sihtkoht. Meie elukoht pidi olema küll 5 minuti kaugusel rongijaamast, aga kõndisime sinna vähemalt pool tundi, kuigi arvatavasti seetõttu, et läksime ringiga. Lõpuks ei saanudki seda teada, sest tagasi Pariisi enam rongiga ei läinud.
Kohale jõudes ootasid meid ees kohaliku büroo esindajad, kes jagasid kätte toavõtmed ning registreerisid saabujad. Seejärel esimene kokkusaamine teiste osalejatega, nime- ja tutvumismängud ning kaardistasime enda isiklikud ootused antud seminarile.
Valitud oli tõeliselt huvitav seltskond ning algul oli isegi natuke ehmatav kohata nii suurel hulgal kogenud ja asjalikke osalejaid. Välja võiks tuua ka vanusevahemiku, mis esindatud oli: kõige noorem osaleja oli meie Jaana ning kõige vanem itaallane, kelle vanust ma igaks juhuks pakkuma ei hakka, aga kindlasti oli ta vanem kui 60. Ülejäänud osalejad olid umbes kahe-kolmekümnedates. Üks Poola mees oli pärit Somaaliast, tema minevik oli tõeliselt huvitav ja vahel sisustas ta meie õhtuid rääkides näiteks sellest, kuidas perega 4 kuud jalgsi Aafrikas rändas, kuidas 13-aastasena esimest korda enda emaga kohtus jne. Kohal oli ka AIESECi, Punase Risti, mõne riikliku noortekogu esindaja; Euroopa Liidu tasandil aktiivseid noori ja noorteliidreid. Igatahes oli seltskond väga esinduslik ja kokku oli meid 28.
Nii palju siis osalejatest. Esimene täispikk tööpäev algas Salto Participation esindaja ettekandega, kes rääkis noorte osalusest, tutvustas meile enda tööd ning vastas küsimustele. Tavaliselt pole inimestel eriti küsimusi, kuid seekord oleks pidanud selle jaoks täiesti eraldi päeva broneerima, kuna paljudel tekkisid pidevalt seosed varasemate kogemustega ning soovisid midagi kommenteerida või juurde küsida. Seega lükkus ka programm vahel edasi.
Meile tutvustati ka alaprogramme 1.3 ning 5.1 ning esinema olid kutsutud mõlema alaprogrammi puhul kohalik näide, kuidas asi toimis, millele peaks tähelepanu pöörama ja milliseid raskusi nemad kohtasid. Arvan, et see oli nii mõnelegi inspireeriv kuulata isiklikke kogemusi, sest ehk see annabki julgust proovida ka ise sama asja ellu viia ja vastavad alaprogrammid olid paljude jaoks uueks väljakutseks.
Igaüks pidi ka ise projektiideed esitlema ning seejärel tekkisid juba esimesed võimalikud partnerlused ning tulevased projektid. Järgnevalt pidime algelise projektitaotluse välja töötama ning saime hiljem Prantsusmaa büroo konsultatsioonil osaleda, kus toodi välja, millised on projekti kitsaskohad ja millised tugevamad küljed. Ma loodan, et meie grupi välja töötatud projektiidee läheb ka tegelikkuses täide.
Loomulikult oli korraldatud ka kultuuriõhtu, mis ei toimunud küll aga väga tavapäraselt. Tegemist oli nn Vernoni turuga, kus pidime enda organisatsiooni justkui müüma ja teistes enda vastu huvi tekitama ning seejuures tutvustama ka enda riigi kultuuri ja pakkuma kaasa toodud toitu. Meie lõime kampa Lätiga ning tegime ühise laua, kust võis informatsiooni leida. Hiljem mängiti ka erinevate rahvaste muusikat ning selgus, et rumeenlaste rahvatants on Soome Jenkkaga peaaegu identne, ainult muusika on teistsugune ja jalgu ei tõsteta nii kõrgele. Meile tegi see väga nalja, kuna olen Eesti grupiga alati kultuuriõhtutel Jenkkat õpetanud, sest kuigi see pole Eesti tants, läheb see alati kõigile väga peale ning tegelikult oli meil plaanis seda ka seal tantsida. Hea, et rumeenlased ette jõudsid. :)
Ülejäänud päevad möödusid samuti tegusalt ning võin kindlalt öelda, et kogusin sellel seminaril nii mõndagi kasulikku ning sain ka motivatsiooni edaspidi midagi ette võtta.
Kuna viimasel õhtul pidid samasse majja saabuma noored sportlased, kelle und häirida ei tohtinud, toimus ärasaatmispidu kohalikus restoranis, kus sõime traditsioonilist Normandia toitu ning kuulasime rokkbändi. Hiljem läks osa seltskonnast magama, osa edasi kohalikke pubisid avastama. Kui meie Jaanaga ööbimispaika tagasi jõudsime, istusid nende samade noorte sportlaste treenerid köögi laua taga, mis juhtus meie toa kõrval olema, ja rääkisid üpris valjuhäälselt. Seetõttu jäi ka viimane öö täiesti magamata, kuna lärm häiris koledasti aga midagi ütlema ei tahtnud minna.. ja pealegi, ilmselt olid neil veiniklaasi taga tähtsad jutuajamised käimas, prantslaste asi ju. :)
Kuna meie lend koju läks alles õhtul, võtsime ka Pariisi avastamise ette. Saime kohe aru, et see pole nii lihtne ettevõtmine, kui arvanud olime, kuid õnneks oli meie seas Saksamaa poiss, kes Pariisi korduvalt külastanud ning nõustus meile lühikese ekskursiooni tegema. Käisime Eiffeli torni, Triumfikaare ja Notre Dame juures. Kahjuks rohkemaks polnud aega, kuid seegi tasus ennast väga ära.
Lennujaamas tagasilendu oodates mõtlesime Jaanaga, et tegemist oli ikka väga mõnusa ja asjaliku koolitusega ning jõudsime ka järeldusele, et Prantsusmaal on asjad kõike muud kui loogilised.
Aitäh Jaana, et nii hea reisikaaslane olid ning hoolitsesid, et ma oma hajevil peaga pidevalt asju ära ei kaotaks. Ja muidugi aitäh Euroopa Noored Eesti büroole, tänu kellele me üldse minna saime.
Kuigi kirjutasin siia juba peaaegu terve romaani kokku, jäi mul veel ikkagi niiiiii palju kirjutamata. Ma loodan, et meie positiivne kogemus julgustab ka teisi edaspidi kandideerima.
| Fail(id) | Maht |
|---|---|
| what_works_in_youth_par.pdf | 560.63 KB |
| Have_your_say_en.pdf | 764.03 KB |
