«Mulle mõnikord tundub, nagu inimesed arvaksid, et vabatahtlik töö tähendab automaatselt liikumisvõimetute vanurite siibri vahetamist kusagil kolkahaiglas, aga see ei pruugi üldse nii olla,» ütleb Liis Kängsepp, endine Äripäeva ajakirjanik, kes otsustas ühel hetkel seljakoti kokku pakkida ning aastaks volunturistina (vabatahtliku töötajana) Argentinasse sõita inglise keelt õpetama.
Kultuurišokk oli vägev, kuid kogemus seda hindamatum. Liis ei kahetse, et oma kontoritöö kõrvale pani ning vaestegetosse appi tõttas. Tulles tagasi Eestisse, kirjutas ta raamatu «Minu Argentina», kogus hunniku heategevusraha argentiinlaste aitamiseks, ei suutnud aga kodumaal siiski kohaneda ja lendas taas üle ookeani: nüüd oli sihtkoht Brasiilia, Boliivia ja võib-olla midagi veel. Volunturism on uus ja popp reisimisvorm (tuleneb sõnadest turism ja volunteering - vabatahtlikuna töötamine), mis tähendab, et inimene teeb võõral maal vabatahtlikuna tööd. «Selge on see, et lihtsalt seljakotiga ringi rännates ei näe sa palju just kohalike igapäevaelu, mis teinekord erineb totaalselt sellest, mida näevad turistid,» selgitab Liis, mida volunturism pakub. «Pluss mulle endale väga meeldib see mõte, et ühiskonnale võiks midagi tagasi ka anda. Kui mul on hea haridus ja võimalus reisida, siis miks mitte toetada jõudumööda neid, kellele võõrad maad alati vaid unistuseks jäävad? Üks mu sõber, hollandlane Martijn arvas näiteks, et inimesed eelistavad volunturismi, sest lihtsalt reisimine pole neile enam küllalt ekstreemne.»
Kust saada reisiraha?
Liis sattus teisele poole maakera Euroopa Vabatahtlike Teenistuse kaudu, keda omakorda tutvustas talle kursuseõde Mirjam Matiisen. «Ta rääkis mulle aastaid, et selline võimalus on olemas ja peaks ikka ära tegema,» meenutab Liis. Mirjam sõitis just hiljuti aastaks tööle Venemaale Irkutskisse. Seesama programm on avatud kõigile Eesti noortele vanuses 18-30, täpsemalt saab lugeda http://euroopa.noored.ee/evs - valige riik, kus tahate töötada, ja hakake asju ajama, organisatsioon aitab rahaliselt! Aga varuge aega. Nagu Liisu kogemus näitab, kulub paberiajamisest tegeliku reisini vähemasti aasta.
Argentinasse kutsus Liisu peamiselt väljavaade õppida uut keelt. «Seda vabatahtliku tööga siduda tundus loogiline. Eriti arvestades, et oma jõududega poleks ma seda reisi iial suutnud kinni maksta.» Samas kaalus tütarlaps minekut kaua - tähendas see ju aastaks ajaks mugavustest loobumist ning elamist absoluutselt erinevas keskkonnas. «Kõlab kohutavalt väikekodanlikult, aga ma ikka mõtlesin, kuidas ma elan terve aasta ilma oma raamaturiiulita. Inimesele, kes palju loeb, võib raamaturiiuli puudus tunduda maailma suurima katastroofina,» meenutab Liis ning lisab, et sisetunne ei petnud teda - Argentinas oligi ingliskeelse kirjandusega kehvasti, kuid õnneks oli palju muid asju, mida ette võtta.
«Lõpuks otsustas see, et kui ma ei lähe, siis kahetsen terve elu. Sest no kui tihti on sul võimalus, et keegi ulatab sulle kandiku ja ütleb: palun, siin on sulle raha, et sa saaksid minna ühte imelikku riiki ja teha seal ilma kellegi järelevalveta vabatahtlikku tööd.» Samas huvitas neiut, kuidas ta sellises ekstreemses seisus käitub - ei mõista keelt, midagi aru ei saa, ennast väljendada ei oska. «Raamatus ma ka kirjeldan, kuidas võitlesin taksojuhiga niimoodi, et ise üldse hispaania keelt veel ei rääkinud,» muigab Liis. «Tagantjärele vaadates oli ikka päris palju päris naljakaid hetki.»
Kiskus pisara silma
Liis asus tööle vaestegeto päevakeskuses Centro Conviven. Aasta jooksul nägi ta palju šokeerivat: ekstreemset vaesust, narkoprobleeme, ükskõiksust... Sellest hoolimata - või just tänu sellele - on Liis Conviveniga siiani seotud. Oma raamatu esitlusel kogus ta keskuse jaoks raha. «Sain kirjastuselt ka odava hinnaga raamatuid ja müüsin neid edasi oma sõpradele-tuttavatele. Päris mitu oli neid, kes maksid 500 heategevuskrooni raamatu eest,» ütleb Liis. «Ja osa sõpru on mulle ka niisama raha kandnud.»
Kui ta sai kokku tervelt 12 000 krooni - suur raha Eestis, aga veel suurem Argentinas! - siis, tunnistab ta, oli lausa pisar silmas. Ja samamoodi Buenos Airese vaestekeskuse juhil, kellele ta siis telefoni teel üllatusuudist teatas. Praegu käibki keskuses eestlaste kogutud raha eest köögiremont. Vana köögi hiidtarakanidest on Liis värvikalt oma raamatus kirjutanud. «See oli üks kultuurišokke, ma hakkasin putukaid nähes karjuma ja kohalikud vaatasid mind suure üllatusega: milleks karjuda, need on ju ainult tarakanid?»
Pärast kultuurišokki Argentinas ja sealse eluga kohanemist tabas Liisu üllatusena aga uus šokk tagasi Eestisse tulles. «Mul on Eestis lihtsalt väga kurb vaadata, kuidas inimesed ei oska hinnata seda, kui hästi neil tegelikult läinud on,» tunnistab ta. «Praktiliselt kõigil mu tuttavatel on haridus ja korralik töö, kuid ikka kuulen ma tihtipeale, kuidas nende elu on halb, sest nad ei teeni piisavalt raha, et reisida kuhu iganes või osta endale suuremat korterit. Nad ei anna endale üldse aru, et Eesti on maailma rikaste klubi liige.»
Pärast mõnd kuud Eestis pakkiski Liis taas seljakoti. Praegu seikleb ta Brasiilias (sellest saab lähemalt lugeda blogides kangsepp.wordpress.com ja aripaev.ee/kangsepp) ja õpib Rio de Janeiro noortehostelis elades portugali keelt purssima. «Ausõna, mul polegi praegu täpsemaid plaane,» tõrjub ta kõik küsimused ja kirjeldab, et paljud seljakotirändurid elavadki nädal korraga ja vaatavad, kuidas sujub. Võib juhtuda, et ta ka Brasiilias või mõnes naaberriigis leiab peagi endale vabatahtliku töö võimaluse, sest seljakotirändamist ja volunturismi kombineerivad paljud. Kindel on vaid niipalju, et jaanuaris rändab ta Boliiviasse, kus üks ta sõbranna abiellub. Oot, Boliivia, seal on ju kodusõjaoht?
«See kodusõjaeelne olukord on neil seal juba teab mis ajast!» vastab Liis. «Ma ei usu, et praegu oleks seal hullem kui tavaliselt.»
