EVS vabatahtlik Mirjam Matiisen kirjutab Siberist.

19. jaanuaril nägin Irkutskis Angara jõe kallastel enda jaoks täiesti vapustavat vaatepilti. 15 külmakraadi juures viskusid inimesed järvejäässe lõigatud aukudesse, et pühitsetud saada.

Sel päeval tähistavad õigeusklikud Kristuse ristimispüha ning Angara vesi muutub üheks päevaks nende jaoks ühtäkki pühitsetuks. Tuhanded inimesed olid tulnud just selleks rajatud ristkülikukujuliste jääaukude juurde, et end kolm korda jääkülma vette kasta. Paljud olid kogunenud jõe äärde ka lihtsalt võtmaks pühitsetud vett kanistritega või suurte purkidega koju kaasa. Selline vette hüppamine ja vee joomine pidavat inimesi pattudest puhastama ning ühtlasi ka tervist parandama.

Olen kuulnud, et ka Eestis käivad mõned inimesed ristimispühal end jääkülma vette kastmas, aga ma ei kujutanud ettegi, et siin Irkutskis võib see kiriklik püha nii suurte mõõt-metega olla. Vette olid end tul­nud kastma noored ja vanad, inimesed kogunesid jääle tervete perekondade ja sõpruskondade kaupa. Seks puhuks oli jääle rajatud omamoodi kirik - lisaks vette hüppamise kohtadele oli ehitatud jääst altar, kerkinud olid jääst ingli-kujud ja küünalde asetamise kohad. Üritust oli turvama tul­nud mitukümmend militsionääri ning inimesi aitasid jää­aukude kõrval vetelpäästjad.

Lapsed ka vette

Pean tunnistama, et mul hakkas külm juba ainuüksi neid inimesi vaadates, kes end 15-kraadises pakases paljaks koorisid ja hüppejärjekorda võtsid. Ja ma imestasin, et veeprotseduurile ei karanud mitte ainult suured tursked mehed, vaid ka noored naised ning isegi väiksed lapsed. Ja seda kõike ilma kuuma saunata, vaid enda pattudest puhastamise nimel!

Venelased kardavad, et varsti on nad siin Siberis samamoodi vähemuses nagu burjaadid praegu.

Nende meelekindlus on iga­tahes kiiduväärt. Mõnele pisikesele polnud vette hüppami­ne sellistes tingimustes sugugi meeltmööda, kuid vanemad "loputasid" neidki kiiresti paar korda veegaläbi.

Mulle tundub, et Venemaa pühad - nii kiriklikud kui ka riiklikud - on siin Siberis iga­tahes väga tähtsad. 7. jaanuaril käis enamik inimesi, keda ma Irkutskis tean, kirikus jõu-lupühi tähistamas. Kaks kuud varem, 7. novembril oli aga ka Siberis näha ja kuulda, et käes on Venemaa rahvusliku ühtsuse päev. Selle päeva puhul sai mitmel pool linnas kuulda näiteks vene rahvuslikku muusikat või mängida koos palgatud näitlejatega vene rahvusmänge.

Kuid kõikidest nendest venelikest pühadest hoolimata on Irkutsk vist ikkagi veidi teistsu-gune Venemaa. Olgugi et turistidele müüakse siin igal tänavanurgal matrjoškasid, olgugi et kõikvõimalike ürituste juures on kohustuslik element viin, olgugi et paljud inimesed siin linnas eelistavad käia Vene lipu värvides mütsidega jne.

Paremat elu otsimas

Irkutsk on linn, mille puhul on selgelt näha, et siin elatakse kõrvuti Aasiaga. Ainuüksi tänavad pole täitunud Aasiast pärit turistidega, vaid paljud hiinlased, vietnamlased, mongoollased jne on siia Siberisse tulnud endale paremat elujärge otsima. Eeskätt näeb ja kuuleb siin linnapildis muidugi hiinlasi - nende päralt on isegi mitu suurtturgu. Hiinlastel on siin palju ärisid õmblustöökodadest restoranideni. Ja hiinlaste teenuseid ei kasuta siin mitte üksnes nende rahvuskaaslased,vaid I muidugi ka siinsed venela­sed. Kui-gi mitu neist on mulle tunnis-tanud, et ega neile ikka tegeli-kult ei meeldi, et neid hiinlasi siia nii palju on kogunenud.

Minu ühikakaaslane, hiinlane Chun, kes õpib Irkutskis geoloogiks, viskas ühel päe­val üsna tabava nalja: "Venela­sed kardavad, et varsti on nad siin Siberis samamoodi vähe­muses nagu burjaadid praegu." Burjaadid nimelt on üks siinne Mongooliast pärit vähemus-rahvus. Muidugi oli Chuni nali veidi ülepingutatud, kuid kui Irkutski kaubanduspiirkondades ringi vaadata, siis ega see nii utoopiline tundugi.

Autor viibib Siberis vabatahtlikuna keskkonnatööl projekti Euroopa Noored raames