Kui ma Irkutskisse sõitsin, oli mul tõepoolest tunne, et põrutan maailma teise otsa. Nüüd näen, et ka siin leidub eestlastest jälgi.
Kaugusetaju tekib ka aja-vööndi järgi - kui teil seal Ees-tis on kell 12 päeval, siis meil siin Irkutskis, Mongoolia piiri ääres, juba 18 õhtul. Aga siin tekib ajuti tunne, et ma pole kodust üldse kaugel. Lisaks sellele, et väga paljud siberlased võivad minuga rääkida sellest, kuidas nad nõuka-ajal Eestis turismireisil käisid, olen kohalikelt kuulnud sõnu ka pesuehtsas eesti keeles. Ei osanud arvatagi, et kohtun siin juba paari esimese kuu jooksul täiesti juhuslikult Eesti juurtega inimesega, kelle vanemad on Stalin kunagi Siberisse küüditanud, või satun kokku mehega, kes käis 1960-ndatel Tallinnas kõrgkoolis.
Kõige hämmastavamalt ongi mulle mõjunud kohtumine oma töökaaslase Jana isa Vladislav Borisovitšiga, kes õppis 1961.-1968. aastani Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumis. Mu kolleeg Jana hakkas mind esmalt šokeerima eestikeelsete väljenditega, nagu "head uut aastat!", "tere", "head aega", "aitäh" jne. Peatselt reetis ta, et oli need isalt minu õrritamiseks välja pigistanud. Minu kohtumine Jana isaga kujunes aga väga meeldi-vaks. Pensioniealine mees, kes elab pisikeses Šamanka külas ja tegeleb turistidele suveniiride valmistamisega, meenutab
Tallinna ja üldse eestlasi ainult hea sõnaga. "Töökas rahvas, väga ilus maa," võib Vladimiri muljed lühidalt kokku võtta. Kahjuks on Siberis möödunud 40 viimast aastat tema eesti keele oskusele hävitavalt mõjunud, kuid sellegipoolest pikib mees oma juttu aeg-ajalt mulle mõistetavaid sõnu.
Kuulus Mündi baar
"Aga kuidas teil seal nüüd selle Mündi baariga on? Kas see veel tegutseb?" küsib ta vestluse edenedes. Ja räägib,
et nõukogude ajal olnud Tallinn kõva peopealinn, kuhu tuldi kokku kogu liidust. Mündi baar olnud eriti kuum koht, seal olid ukse taga pikad sabad ja sisse lasti vaid valituid. Kahjuks ei tea minuvanune inime-ne midagi selle baari kuulsus-rikkast ajaloost ja ma ei oska sõnagagi arvata, mis seal prae-gu toimub. (Hiljem kuulen tuttavate eestlastega interne-tis suheldes, et endine Mündi baari nimeline kelder tegutseb veel praegugi, küll mingi teise nime all, aga polevat enam
eriti käidav koht.) Oskan aga anda vastuse mehe küsimusele, mis on saanud Sõpruse ja Kosmose kinost. Need tegutsevad siiani ja onu Slaval on selle üle hea meel.
Teise inimesega, kel Eestiga päris isiklikud sidemed -Ljubov Lõokesega -, kohtun märksa proosalisemas paigas. Ljubov töötab müüjana ühes Irkutski pisikeses toidu-poes, sellises, mida siin linnas on iga nurga taga oma kolm tükki. Kuna sisenen kauplusse oma Eesti sõbrannaga, kes mul parasjagu Siberis külas on, tunneb müüja huvi, mis põnevas keeles me omavahel räägime.
Anne Veski aktsendiga
Kuuldes, et oleme eestlased, elavneb poemüüja märgatavalt. "Teate, mul on ka Eesti nimi - Lõokene," ütleb proua . "Minu isa on Eestist pärit, ta küüditati siia Siberisse päris pisikesena." Kahjuks ei räägi Ljubov sõnagi eesti keelt, kuid ta tunneb siirast huvi, kuidas inimestel seal kaugel Eestis läheb. Muide, Ljubov, kes on abielus Golubi-nimelise mehega (tõlkes "tuvi"), jättis oma nime alles ka pärast abiellumist. Ljuba räägib, et on üritanud siin Siberis ka endanimelisi sugulasi leida, kuid seni tulutult.
Igatahes mõjuvad sellised kohtumised väga südantsoojendavalt. Ja mingit vaenulikkust eestlaste vastu pole ma veel kordagi kohanud. Siiski pannakse siin Eestit kogu aeg ühte patta teiste Baltimaadega. Kui mainin, et olen Eestist, võin arvestada sellega, et hakkan kuulma mitmesuguseid lugusid ka sellest, kuidas siberlased on külastanud Lätit või Leedut ning mis siis kõik juhtunud on.
Mis veel huvitav - Eestiga seoses mainib enamik inimesi kohe Anne Veskit, kes on siinkandis vägagi tuntud. Paar korda on mulle koguni öeldud, et räägin vene keelt täpselt samasuguse aktsendiga nagu Anne Veski!
Mirjam Matiisen
Autor viibib Siberis vabatahtlikuna keskkonnatööl projekt Euroopa Noored raames
