Praegu, kui Eestis on enam kui 32 000 registreeritud töötut, ei kõla töötu olek just vaba valikuna. Sellel sõnal on justkui negatiivne maik juures, mitte oma soov, vaid saatuse kätetöö.

On raske leida täisealiste hulgas neid, kellel peale igapäevaste väljaminekute ei oleks õppe- või eluasemelaenu, auto- või tehnikaliisingut, kindlustus- või maamaksu igakuiselt tasuda. Sellises olukorras pöörab töö kaotamine elu peapeale ja tekitab masendust.

Olen üks nendest, kes hiljaaegu tööta jäänud. Minu sõprusringkonda kuulub viis inimest, kes tööl enam ei käi, ja niisama palju neid, kes arvavad, et lähiajal töö kaotavad. Töötuid tekib aina juurde ja juurde.

Selline olukord tundub esialgu masendav ja väljapääsmatu. Ühiskond surub meile peale raamid, ootused - pärast kooli spetsialiseerume mingile erialale, siis lähme tööle, soetame kodu, loome pere ja töötame, kuni pensioniiga käes ja saame oma pensionisamba natukesest surmani ära elada.

Kui ma oma sõpruskonnale teada andsin, et olen tänasest päevast töötu, sain peale arvukate n-ö kaastundeavalduste kaks väga rõõmust vastust: "Palju õnne!" Üks õnne soovijatest on viimased seitse aastat mööda maailma rännanud, teenides elatist tänaval teatrit tehes ja lauldes. Teine õnnesoovija on ilma kindla sissetulekuta rõõmus ja energiline vaba hing.

Nendest inimestest inspireerituna jalutasin, jõuludeks saadud raamatupoe kinkekaart näpus, mööda raamatupoodi ja soetasin raamatu "Kunst olla õnnelik".

Juba esimesest tööta olemise päevast hakkas minu postkasti pudenema loendamatul hulgal töökuulutusi sõprade aadressidelt, kes olid kuskilt töökuulutuse saanud ja kohe selle mulle edasi läkitanud. (Mõni saatis naljaga moosikeetja ja Tartu vangla günekoloogi tööpakkumisi, et mu tuju üleval hoida. Või mu sõbrad tõesti ei tea, kellena ma varem töötasin?)

Esimese tööta oleku päeva veetsin tööportaalides ja järgmised päevad tööintervjuudel.

Üks toidulisanditega tegelev firma oli kasutanud teisele töökohale kandideerijate andmeid ja kutsus töövestlusele inimesi, kes ei olnud teadlikudki, mis firmaga on tegu ja kelleks nad kandideerivad, ise kümnekesi korraga tööintervjuul istudes.

Kummalisi pakkumisi turundusvaldkonnast pakuti veel loomata veebipõhise firma müügijuhi ametikohale, kus esialgu saaks töötada vabatahtlikuna. Kuni esimese reaalse müügini, mis tagaks esimese palga. See sõltuks aga müügikasumist.

Kolmas, spordiklubi juhi ametikoht nimetati töövestluse ajal ümber müügijuhi ametikohaks, pakkudes töötasuks 5000 krooni miinus maksud.

Võib-olla uhkusest, võib-olla kainest mõistusest ei tundunud ükski koht pärast töövestlust perspektiivikas.

Rootsi ühes keskkonnakaitsega tegelevas MTÜs töötav sõber saatis EVSi (Euroopa Noored) lingi, et äkki tahaksin minna Põhja-Rootsi vabatahtlikuks.

Ja lõpuks ometi jõudis minuni kaua oodatud Uus-Meremaa puhkuse- ja tööviisa.
Uksi aina avaneb, aga mitte kohalikul tööturul.

Kolmandast päevast alates nimetasin tööta oleku enda jaoks ümber - see on vabadus! Nagu paljud probleemid, oli see siiani olnud paljuski mu enda peas.

Otsisin kapi põhjast välja žonglöörimisvarustuse ja hakkasin harjutama uusi trikke. See on üks lõbus viis, kuidas vajaduse korral tänavatel raha teenida, nii nagu üks õnne soovinutest juba aastaid on teinud.

Õnnelikuks olemise raamatu lugemine ei edenenud üldse, ei olegi nagu vajadust õnne retsepti otsida, iseenesest on hea olla. Raamatu esimeses osas pühendatakse suur osa sellele, et tuleb rahul olla sellega, mis on. Kõlab iseenesestmõistetavana.

Alles nüüd hakkan päriselt aru saama, millised uued võimalused see kontoriväline elu avab. Millal sa viimati rahulikult poole üheteistkümneni hommikul magasid, ahjus põlevate puude praksumist hommikukohvi kõrvale kuulasid ja said mahti akna taga nokkivaid linde jälgida?

Kui hea on vahelduseks näha talvel päevavalgust, suusatada veel trampimata lumel keset kolmapäeva, rookida õues lund, õppida tundma fotoaparaadi tuhandet võimalust ja kuulata vaikust, mida muidu nii harva kuulda on.

Kui sissetulekuid ei ole, tuleb proovida väljaminekud miinimumini viia. Sõpradele helistamise asemel saab kohtumised meili teel korda ajada. Mõni üürikorteri omanik on arusaav ja vastutulelik, alandades mõneks ajaks üüri või pakkudes välja, et võib mingiks perioodiks üürilepingu peatada ja korteris vajalikud ehitustööd ära teha, kuni üürnik sõprade ja vanemate juures puhkab. Sünnipäevakingi tegemiseks on nüüd rohkem aega, aga vähem raha, nii et tulemuseks on kõiksugused omatehtud asjad - kindad, mütsid, seinapilt, sahtlipõhjast leitud ühine pilt isetehtud raamis, ise valmistatud tort.

Väljas söömise ja pidutsemise asemel kogunetakse sõprade juures, kus ühine küpsetamine, lauamängude mängimine ja tantsimine igale päevale nädalavahetuse erilisuse annab.

See tööta olemise aeg on ideaalne vanavanematel, lapsepuhkusel olevatel või töötutel sõpradel külas käimiseks, on aeg, kus sõprade ja lähedaste moraalne toetus eriti oluliseks saanud.

Päevasel ajal on hea odavatel kinoseanssidel käia, ise oma talvepuid lõhkuda ja lund rookida. Nüüd on aega tegelda iseendaga, tuua keldrist sissepakitud akvarellikarp, molbert, raamat, mille kirjutamine pooleli, valmis õmblemist ootav kleit või külastada arvukaid galeriisid ja kunstinäitusi, milleks kunagi piisavalt aega ei ole olnud.

Ehk on nüüd aega heategevuslikes projektides kaasa lüüa. Kes teab, kui oluliseks tulevikus siit saadud kogemused ja kontaktid kujunevad.

See kõik ei tähenda, et töö või edaspidise tegevuse otsingud oleksid lõppenud. Tuleb otsida seda, millega on soov tegelda, kuid sellest ei peaks saama eluülesanne. Alla 30aastasena ja väiksemat sorti laenu kandes tekivad uued mõtted: võib-olla ei olegi praegu aeg tööd teha, vaid hoopis kooli minna?

Näiteks võtta üks aasta, et reisida läbi Austraalia või Uus-Meremaa, seal lihtsama tööga raha teenides; kasutada EVSi või GLEN-programmi ja töötada vabatahtlikuna Euroopas või mõnes arenguriigis; olla vabakutseline ja teha oma asja oma jõu ja sõprade nõuga.

Kõik eelpool nimetu aitaks endal areneda ja näitaks tulevasele tööandjale, et tööta oleku aeg ei ole niisama maha logeldud. Kui tahtmist on, leiab alati võimaluse.

Hea, kui töötult ei küsitaks, kas ta on juba töö leidnud (sest see võib olla praegustes tingimustes aastane projekt). Selle asemel võiks uurida, kas ta on õnnelik ja kuidas tal läheb.

Küll tööotsija ise oma õnne või õnnetu oleku põhjused paljastab.