Nüüdsed elluastujad ei suvatse sugugi kõndida seda rada, mille nende vanemad on kümnendite jooksul sisse tallanud. Kuhu küll noorus tüürib, ja miks? Geili Tedrema vanemad ei tahtnud kuidagi uskuda, kui kuulsid, mis plaanidega nende tütar pärast keskkooli lõpetamist ellu kavatseb astuda. Liiati oli summa, mis kulus plaanide elluviimiseks, hiiglama suur.

Aga keskkooli pikk finišisirge oma riigieksamitega oli Tedremad üksjagu väsitanud. Vähemasti nii palju, et edasi õppimise soov - ja mitte üksnes soov, vaid ka teadmine, mida edasi õppida - oli lahtunud. Ta mõtles, et võtab aja maha: äkki jõuab aastaga endas selgusele?

Kuna parim sõbranna tahtis kooli lõpetamise järel reisida välismaale, otsustas Tedrema temaga punti lüüa. See, mida Tedrema ema-isa uskuda ei tahtnud, oli sihtkoht: Austraalia. Kuid tütar kogus lennusõiduks vajalikud 20 000 krooni kokku, lisaks 10 000 krooni taskuraha - ja läks.

Peagi saabub Eesti lapsevanematel taas aeg uskmatusest käsi kokku lüüa, kui sajad ja sajad neist kuulevad, mida võsukesed plaanitsevad pärast keskkooli lõppu ette võtta. Enamik nüüdseid emasid-isasid astus ellu ju sootuks teistsugust trajektoori mööda: pärast lõputunnistuse saamist mindi kõrgkooli või tööle, peagi abielluti ja loodi pere ning edasi veeres elu sirgjoones pensionini.

Nüüdsed ja viimaste aastate elluastujad kalduvad aga üha sagedamini eelkäijate sissetallatud rajalt kõrvale. Järjest rohkem on neid, kes Tallinna ühisgümnaasiumi lõpetanud Tedrema kombel, lõputunnistus taskus, hoopis laia ilma suunduvad. Mitte niivõrd reisikihust, vaid selleks, et uues keskkonnas endas ja oma elusoovides paremale selgusele jõuda.

Uues keeles mõtlemine. Tegemist pole erandjuhtudega. Jutt käib sotsiaalsest trendist. Suurest trendist. Sest ega muidu ole selle esindajaid hakatud lääne sotsioloogias nägema uue põlvkonnana - odüsseia-generatsioonina. (Neile, kes keskkoolis magasid: «Odüsseia» on Homerose eepos vanakreeka kangelase Odysseuse eksirännakutest pärast Trooja sõda.)

Noarootsi gümnaasiumi lõpetanud Mariana Andrejeva vanemad soovisid nagu suurem jagu emasid-isasid, et laps läheks pärast keskkooli edasi ülikooli. Paraku ei teadnud nende tütar, mida edasi õppida või mida üldse edasi teha. «Seega otsustasin välismaale mineku kasuks,» ütleb Inglismaa kaudu Aafrikasse vabatahtlikuks siirdunud Andrejeva.

«Selle otsusega lootsin selgusele jõuda, mida oma eluga peale hakata.»
Võrust pärit Siim Bahmatšov oli pärast Kreutzwaldi gümnaasiumi lõpetamist samasuguses kimbatuses. Üks väheseid asju, mida ta kindlalt soovis, oli õppida selgeks hispaania keel. Sedasi jõudiski ta Lõuna-Ameerikasse Colombiasse, kus sai pealinnas Bogotás rahvusülikoolis tööd õppejõudude inglise keele õpetajana. Hispaania keele sai ta suhu kõigest kahe kuuga. Nüüd on see tal nagu teine emakeel; isegi mõtlemine käib hispaania keeles.

Ent ta õppis keelest veel tähtsamaidki asju. «Avastasin endas külgi, mida ma ei teadnudki,» tunnistab Bahmatšov. Varem kinnisevõitu noormehest sai aval suhtleja. Lisaks leidis ta endas loomingulised alged, mida on otsustanud arendada Tartu Kõrgemas Kunstikoolis meedia- ja reklaamikunsti osakonnas.

«Olen palju muutunud,» nendib Bahmatšov. «Aasta Colombias oli kindlasti parim aasta mu elus.» Seda hoolimata tõsiasjast, et Colombias rööviti tal neli korda püstoli või noaga ähvardades rahakott või telefon. «Minu arust käib see kogemus asja hulka,» nendib noormees.

Eksperimendid laias ilmas. Seesugused odüsseiad on sotsioloogide sõnul tingitud mitmete asjaolude kokkulangemisest. Nüüdisaja noortel on palju rohkem valikuid kui oli nende eakaaslastel kaks kümnendit tagasi.

«Enne viimaseid kümnendeid oli elumudel rohkem ette programmeeritud ja sõltus sellest, millisesse sotsiaalsesse rühma sa kuulusid,» nendib Tallinna Ülikooli sotsioloogiaprofessor Airi-Alina Allaste, kogenud noorsoouurija. «Nõukogude Liidus olid valikud palju piiratumad. Nüüd valivad inimesed ise, kuidas nad tahavad elada.

Eksperimenteerimine on muutunud enese otsimise ja määratlemise osaks.»
Inimeste väärtushinnanguid uurinud Tartu Ülikooli sotsioloog Andu Rämmer märgib, et enda proovile panek laias individualiseerunud maailmas aitab noortel ennast paremini tundma õppida ja kasvatab enesekindlust. Pealekauba, lisab ta, on uue põlvkonna silmis materiaalsete hüvede tagaajamise asemel tõusmas kõrgemasse hinda eneseväljenduslikud väärtused - just sellised, nagu avastas endas Colombias Bahmatšov.

Noored kasutavad välismaale minekuks peamiselt kaht moodust. Üks tee, organiseeritum, viib piiri taha vabatahtlikke vahendavate ühenduste, näiteks Euroopa Noorte kaudu. Selle tee valis pärast Noarootsi gümnaasiumi lõpetamist Annemari Juhe, kes läks Kreekasse 2-4-aastaste laste abikasvatajaks. Nii kohalesõidu, elamise ja söögiraha kui taskuraha, paar-kümmend eurot kuus, tuli euroliidu kassast.

Juhe põhjendus aastaseks kõrvalepõikeks traditsiooniliselt eluteljelt kõlab ehtodüsseialikult: ta ei suutnud otsustada, mida edasi õppida, ja tundis, et vajab aega arenemiseks ning endas selgusele jõudmiseks. Kreekas veedetud aeg õpetas, millega ta elus hakkama suudab saada, ning tõstis usku endasse. «Elukool oli kõva,» tunnistab Juhe, kes nüüd õpib Tallinna Tehnikakõrgkoolis tehnoökoloogiat.

Seljakotiga seiklejad. Teine tee piiri taha, metsikum, võetakse ette seljakott turjal. Selle variandi kasuks otsustas Tallinna ühisgümnaasiumi lõpetanud Sandra Sultsing, kes samuti ei teadnud värskelt elluastununa, mida tudeerima minna. Nõnda võttis ta mullu sügisel suuna Austraaliasse, kus teenib Sydneys raha, et edasi reisida ja maailma kuklapoole suurt maad iga kandi pealt tundma õppida.

Samasugust juhutöödega rahateenimise strateegiat kasutas Austraalias hakkama saamiseks Geili Tedrema, kes nüüd õpib Mainori kõrgkoolis turundust. Koos sõbrannaga töötas ta ettekandjana, aitas kolida, korjas ja pakkis puuvilju - kuni vajalik summa koos, et siis uude kohta edasi sõita.

Austraalia on seal käinud noorte sõnul samamoodi elus aja maha võtnud Eesti seljakotiseiklejaid paksult täis. «Kuulsal Bondi Beachil ei maksa imestada, kui keegi möödudes armsat emakeelt kõneleb,» kirjeldab Sultsing oma eluolu. «Veelgi enam: ühel matkal Sydneyst saja kilomeetri kaugusele Sinistesse mägedesse kohtasin inimtühjal matkarajal eestlasi.»

Kui Eesti noorte seas on laia ilma minek kogunud hoogu alles viimastel aastatel, siis läänes on sotsioloog Allaste sõnul see elustiili osana tavaline juba 1970ndatest. Nüüdisajal utsitab tema sõnul noori kodunt kaugemale rändama paljus elamuse otsimise nälg. «Ja mis on uue otsimiseks lihtsam kui reisimine teistesse kohtadesse,» tõdeb Allaste.

Protest vanemate vastu. Samas, oletab sotsioloog Rämmer, kajastub odüsseia-põlvkonna valikutes ka teatav protest emade-isade elustiili vastu ning pagemine selle eest. «Nad näevad, kuidas vanemad rabavad ja rattas jooksevad, ning tahavad edasi lükata sellise aja algust,» märgib ta. Liiati on Eesti noortele üha rohkem karjääriteid suletud, sest seal valitsevad veel aastakümneid eelmise, nn võitjate põlvkonna esindajad, lisab Rämmer.

Kuigi kõik noored, keda Postimees selle loo tarvis usutles, tunnistavad, et teavad kümneid omasuguseid, kes aastaks aja maha võtnud, on enamik noist lubanud kodumaale tagasi tulla. Isegi siis, kui edasiõppimise plaanides selgust veel ei paista, nagu Austraalias rändaval Sultsingul. «Eesti on ikkagi kodu ja naljalt sealt igaveseks lahkuda ei tahaks,» kinnitab ta.

Ja ega õpiplaanide selgumine olegi kõige tähtsam. Tähtsam on see, nagu võtab oma põlvkonna ootused kokku Sultsing, et mujal veedetud aeg aitab kasvada küpsemaks ja areneda perest eemal olles iseseisvamaks.