Siiri Liiva kirjutab oma vabatahtlikust teenistusest Kolumbias.
«Sa paistad sinna keskkonda päris hästi sobivat,» olid ühe mu sõbra sõnad pärast minu esimese Kolumbia-nädala pildimaterjali nägemist Orkutis. «Ma naeran liiga palju kolumbialase kohta,» oli minu vastus talle.
Tänaseks olen siin paljude eestlaste jaoks kauges, müstilises ja palju eksiarvamusi tekitavas riigis olnud juba ligi kolm nädalat. Ja muljeid, mida jagada, on tohutult palju. Kõik tundub nii uus ja huvitav ning ahhaa-vaimustust tekitav.
Kultuurišoki puudumine
Enne siiatulekut eeldasin, ehk võib isegi öelda, et teadsin, et Kolumbia on teistsugune kui Eesti või teised Euroopa riigid. Siia saabudes olin aga pettunud. Olin oodanud midagi muud. Ei, ärge saage minust valesti aru - ma olin pettunud sellepärast, et olin oodanud arenguriiki.
Ootasin sellist kohta, kus riik ei toimi, inimesed elavad vaesuses, Lääne inimesena on mul ohtlik tänaval käia, televisioon, ajakirjandus, internet ja iPod'id on imenähtused, inimesed ei tea, kus on Euroopa või Eesti, tehnoloogia on kas algtasemel või puudlik, kohalik kultuur on mulle täiesti võõras ja keelest aru saamine tekitab peavalu.
Tegelikkus on aga hoopis teistsugune ja märksa mitmetahulisem kui üldse kunagi ette kujutada oskasin.
ICYE Colombia kontor on meie esimese kolme nädala peamine kohtumispaik ja staap. ICYE Colombia on organisatsioon, kes meid kolme MTÜ Continuous Actioni saadetud vabatahtlikku (rootslane Filip, eestlane Arvo ja mina) siin vastu võtab ja võõrustab.
Kontor koosneb peaasjalikult kolmest inimesest - projektide koordinaatorist Jorge-Ivànist, rahvusvahelise suhtluse ees vastutavast Raùlist ja kontori direktorist Omairast. Viimasega välisvabatahtlikud küll kokku väga ei puutu.
Jorge-Ivàn on see inimene, kes meile esimese kolme nädala jooksul, mis me kõik kolm veel pealinnas oleme, hispaania keele algõpetuse läbi viib. Ja kui minus enne siiatulekut tekitas kergelt hirmu asjaolu, et lähen riiki, mille keelt ma praktiliselt sõnagi ei oska, siis tänasel hetkel olen isegi kergelt hämmingus.
Usun, et see, mis siin toimub, on üheks kõige kiiremaks keeleõppeks üldse mu elus. Ma poleks elu sees arvanud, et juba paari nädalaga olen võimeline hispaania keeles lihtsamat vestlust läbi viima.
Samas tunnen, et sellele aitab päris palju kaasa fakt, et praktiliselt kõik välisvabatahtlikud elavad kolumbia perede juures, kes on ise oma lapsi Euroopasse saatnud.
Meie Filipiga elame näiteks perekond Velàsquezi juures. Seetõttu on keeleõppe seisukohalt isegi hea, et meie kasuvanemad Maritza ja Rodrigo praktiliselt sõnagi inglise keelt ei oska.
Bogotàst ja Kolumbiast
Bogotà on suur linn. Sõna otseses mõttes suur - nii geograafiliselt kui ka elanike arvu poolest. Mõelge ise - kui suurt ala võiks vaja minna umbes 9 miljonile elanikule.
Bogotà vanalinn torkab silma igasuguste kirevate pubide ja kohvikutega - üks nii kohalike kui ka välismaalaste poolt eriti armastatud kogunemiskoht on Chorro väljak (Plaza del Chorro). Vanalinna piirkonda jääb ka linna peaväljak Plaza Bolivar, mida meie kasuperekond meid ka vaatama viis.
Väljaku ääres on ka linna peakirik - Catedral Primada. Mis kindlasti Plaza Bolivaril silma hakkab, on tihe tuvide ja politseinike kontsentratsioon.
Väljaku keskel on politsei pannud üles mitu telki ja ekraani, kus jookseb ühe inimröövi ohvriks langenu vangistuses oldud päevade arv. Siinjuures tegi meie «kasuisa» Rodrigo meile selgeks, et see punkt on üks koht, kus politsei oma inimröövide alast ennetustööd teeb ja neid secuestradode (inimröövijate) eest hoiatab.
Loe edasi Valgamaalasest...
