Kirjad Siberist, 4

Olles elanud keset Siberi steppe juba kuus kuud, hakkan eluoluga vaikselt ära harjuma. paljud asjad tekitavad ikka veel imes­tust, aga kindlasti enam mitte nii eredalt kui mu vabatahtlikutöö alguses.

Seda enam oli mul huvitav jälgida siin kolm nädalat külas olnud Eesti sõbranna reakt­sioone. Värskelt teisest ühis­konnast tulnuna torkavad eri­nevused hoopis teravamalt sil­ma.

Kõigepealt siis positiiv­sest, mis eestlast Siberis vas­tu võtab. Esiteks muidugi loo­dus. Siinne veel üsna puutu­matu loodus on midagi sel­list, mis võtab suu lahti ka pal­junäinud inimesel. Vaatepilt, mida pakub Ida-Siberi maas­tik, ei jää ilu ja võimsuse poo­lest igatahes alla näiteks Šveitsi või Itaalia Alpidele. Ning ehk­ki turismindus teeb ka siin või­dukäiku, on õnneks veel alles väga palju võimsat ja puutu­mata loodust. Olen mitme eestlasega rääkides aru saa­nud, et millegipärast peetak­se Siberit pigem lauskmaaks. Tulge siia reisima ja see arva­mus on kohe ümber lükatud! Tegelikult on siin väga-väga mägine.

Võrratud puitmajad

Mu kaasmaalasele oli tei­ne positiivne üllatus Siberi väga rikkalik puitarhitektuur. Vist arvatakse, et Siberi linnad tähendavad lõputuid viiekor­ruselisi kiiresti püsti pandud kivist hruštšovkasid. Tegelikult leiab siin igal sammul mee­letult kauneid puumaju, mis on väga peenelt nikerdatud ja eestlase jaoks ilmselt äärmiselt julgetes värvitoonides.

Olen käinud juba päris mit­mes siinkandi linnakeses -kõik need on otsast otsani täis üliarmsana mõjuvat puit­arhitektuuri. Ning muidu­gi ei kohta puust nukumaju ainult linnades, vaid ka igas väikseski külas, mis tee pea­le ette juhtub jääma.

Kahjuks küll ei hoolita siin puitarhitektuurist samavõrd, kui seda tehakse näiteks Tallin­nas Kalamajas või Tartus Supi­linnas. Sajandivanused puit­majad on tihti räämas ja lagu­nenud, või mis veel hullem - täis kleebitud reklaame, mis kutsuvad uusimasse ilusalongi või kaubanduskeskusse. Tõsi, vastukaaluks leidub ka üksi­kuid väga hästi hoitud maju.

Sildiga näkku

Aga tasakaalu ja tõe huvides räägin ka mõnest negatiivsest ilmingust. Ma kujutan ette, et Eestis ikkagi ei lööda sul sõnagi ütlemata nina all kassaluuki kinni ega asetata sin­na silti "Lõuna". Siin tuleb selliseid seiku ette igal sammul. Juhtub sedagi, et poodi sise­nenuna mõistad, et oled vas­tik parasiit, kes ei lase müüjal rahulikult ristsõnu lahendada või sõbrannaga telefonis lobi­seda. Sind põrnitsetakse tige­dalt, eriti kui saadakse aru, et tegemist pole venelasega, sest sa üritad võib-olla pisut viga­ses vene keeles oma "produk­te" tellida.

Mul tekkis äratundmisrõõm lugedes Marje Aksli raama­tut "Minu Moldova", kus autor kirjeldab ostja ja müüja vahe­lisi klassierinevusi Moldovas: "Kauba omamine on siin ise­enesest juba privileeg." Ja sel­list suhtumist ostjasse kohtab ka siin sageli.

Samas tuleb tunnistada, et Siberi inimesed, ka poemüü­jad, sulavad väga kiiresti, kui näevad, et oled tegelikult hea­tahtlik ja võimeline isegi mõne nalja viskama. Siis nad muuutuvad kohe ja lasevad su avasüli enda südames­se. Kuna välismaalane satub nende vaatevälja suhteliselt harva, siis sel­gub, et tegelikult on nad nii sinust kui ka su kodu-maast vägagi huvitatud. Tuleb ainult see barjäär mur­da. Ja näidata, et sa ei soovi halba ning võib-olla oled ise­gi huvitatud nende endi käe­käigust. Asi võib lõppeda ise­gi sellega, et alguses end väga kurjana näidanud müüja juu­rest lahkud kingituseks saadud õunte või kalaga.

Vahetevahel võib siin taju­da, et kohalikud on välismaa­lase saabumise või isegi näge­mise üle suisa üliõnnelikud. Aga selline ime juhtub siiski eelkõige turistidele mõeldud piirkondades, kohvikutes ja hotellides.

Ekstreemsemate "vene elu" stiilis seikade kogemiseks soo­vitan rohkem aega veeta siis­ki paikades, kus turistiga koh-tumine mõjub kohalikele kui välk selgest taevast.

Mirjam Matiisen

Autor viibib Siberis vabatahtlikuna keskkonnatööl projekti Euroopa Noored raames.