Eesti Punase Risti sünnipäevaks loetakse 24. veebruari 1919, mil Eesti Vabariigi valitsus kinnitas sõjaväearstina töötanud Hans Leesmenti (1873 - 1944) koostatud Eesti Punase Risti põhikirja.

Punase Risti asutamise idee aga sündis 1859 üleskutsest luua sõjatandril haavatute abistamiseks vabatahtlike erapooletuid gruppe. Tänapäeval on Punane Rist maailma suurim vabatahtlike halastusorganisatsioon, mille tegutsemise põhimõteteks on inimlikkus, võrdsus, erapooletus, sõltumatus, vabatahtlikkus, ainsus (igas riigis on vaid üks Punase Risti või Punase Poolkuu rahvuslik selts) ja ülemaailmsus.

Vestleme nüüdseks 90-aastase Eesti Punase Risti päeva-probleemidest Eesti Punase Risti Tallinna Seltsi sekretäride Liilia Gontšarenko ja Ellen Sternhofiga. Liilia Gontšarenko on Punases Ristis töötanud seitseteist, Ellen Sternhof üheksa aastat. Punasel Ristil on, lähtudes liikumise põhiprintsiipidest, välja kujunenud traditsioonilised tegevusalad, mida jätkatakse aastast aastasse ning mida iseloomustavad inimlikkus, vabatahtlikkus, kindel suunitlus ja hea koostöö.

Koostöö sotsiaalhoolekandeosakondadega

Üks praegu väga vajalik riskirühmadele suunatud projekt on koos Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga Eesti Punase Risti supiköögi töö korraldamine. Toiduabi vajajate arv on tublisti tõusnud ning nii jagatakse Punase Risti supiköögis toidutalongide esitamisel igal tööpäeval suppi ja leiba. Toidutalonge saavad abivajajad linnaosade sotsiaalhoolekandeosakondadest. Riiklike pühade eel jagatakse supiköögi kasutajatele toidutalongide esitamisel toiduabipakke. Liilia Gontšarenko nendib, et supiköögi teenuseid on üha rohkem vajama hakanud nooremad töötuks jäänud inimesed.

Linnaosade sotsiaalhoolekandeosakonnad selgitavad välja ning võtavad abivajajad, erivajadustega inimesed, eakad ning toimetulekuraskustes perekonnad arvele, koostavad vastavad nimekirjad, jagavad üritustele kutseid ja toidutalonge.

Juba 1994. aastal alustati kampaaniat "Ranits". Nimelt toetab Punane Rist koos linnaosade sotsiaalhoolekandeosakondadega enne kooliaasta algust toimetulekuraskustes perekondade lapsi korraliku koolitarvetega komplekteeritud koolikotiga. Üritusele on õla alla pannud AS Forum Cinemas ja kino Kosmos.

Jõulurõõmu ja tähelepanu jagub Punasel Ristil ka eakatele ja erivajadustega abivajajatele ning üksikvanuritele. Neid peetakse meeles koostöös linnaosade sotsiaalhoolekandeosakondadega. Juba aastaid on 500 - 700 inimest saanud kinos Kosmos jõulukingituse ning võimaluse vaadata head filmi.

Jõuluvana kingikotti aitavad täita linnaosade valitsused. Tallinna Kanutiaia Noortemajas korraldatakse samuti juba aastaid jõulupidusid toimetulekuraskustes perede ja erivajadustega lastele. Neile võimaldatakse ka osaleda aasta jooksul 5-6 linnalaagris, mille korraldamisse on kaasatud Tallinna Kanutiaia Noortemaja.

Vabatahtlik töö köidab

Vabatahtlik abistamisliikumine, mis ei lähtu mingil viisil kasu saamise soovist, on Punasesse Risti toonud nii noori kui ka vanu. Eakatest vabatahtlikest on EPR Tallinna Seltsis moodustunud tugev tuumik, kuhu kuuluvad Laine Suvi, Liidia Meerents, Maire Viisileht, Lia Spirka, Helve Tellisberg. Nad on alati abiks Punase Risti ühisürituste korraldamisel. Igal aastal on vabatahtlike hulgas neid, kes pälvivad presidendi tunnustuse. Punase Risti noored jätkavad pikaajalise kogemusega vabatahtlikku liikumist ning otsivad oma töös aktiivselt uusi koostöövõimalusi ja -vorme. Üks projekt on "Noored vanuritele". Selle raames on Tallinna Kanutiaia noored käinud koos Punase Risti noortega jõulude ajal rõõmustamas Iru hooldekodu elanikke, andes neile toreda kontserdi ning jõulukinke.

Samuti on noored algatanud mitmesuguseid noortele suunatud projekte. Näiteks inimkaubanduse ohvriks langemise riskikäitumist ennetav "Inimkaubandus" ja sellele järgnev noori nende õigustest teavitav "Kas tunned oma õigusi?", koolinoorte abistamine koolivaheajal taskuraha teenimiseks töö leidmisel, koos erivajadustega noorte endiga koostatud infobrošüür nende hariduse, vaba aja sisustamise ja tööhõive võimaluste kohta. Samuti rahvusvahelised projektid "AIDS ja noored" ning "Tervislikud eluviisid". Kõigi nende elluviimist toetas Eesti Punase Risti kõrval Euroopa Noored Eesti Büroo. Need on vaid mõned näited Eesti Punase Risti Tallinna Seltsi vabatahtlike tööst.

Esmaabi

Kas aastakümneid tagasi õpitud esmaabiteadmistest piisab ka tänapäeval? Näiteks oli aeg, mil kõrgkoolis õppivad tüdrukud pidid saama sõja puhkedes meditsiiniõena teenimiseks sõjaväepileti ja nii tuli paralleelselt erialaõpingutega omandada ka meditsiiniõe teoreetiline kursus ja praktika.

Selgub, et muutusi on palju. Rahuaja esmaabivõtted on sõjaseisukorras kasutatavatega võrreldes hoopis inimlikumad ja pehmemad. Lähtutakse sellest, et kiirabi on väljakutse kaugusel, seega ei ole esmaabi andja eesmärk kannatanu ravimine. Esmaste abivõtete rakendamisega saab ära hoida kannatanu seisundi halvenemise. Tähtsam kui erivõtete omandamine on teadmine, et kuni arstiabi kohalejõudmiseni on vaja olla viga saanu kõrval, teda psüühiliselt toetada. Väga tähtis, seda ka eakatele, on see, kuidas võtta ühendust kiirabiga. Olles helistanud hädaabinumbrile 112 ning rahulikult ja selgelt öelnud kannatanu aadressi ning vastanud esitatud küsimustele, tuleb kindlasti kella vaadata. Ootajal on aeg alati väga pikk ning juba mõni minut ootamist võib tunduda poole tunni pikkusena. Ei tohi närveerida, vaid enne, kui uuesti helistada, tuleb vaadata kella.

Kursused

Punase Risti esmaabikursused on mitmetahulised, nende sisu sõltub sellest, millisel eesmärgil on kursus tellitud (näiteks autojuhilubade saamiseks, lapsehoidjate ettevalmistamiseks jms). Tallinna seltsi esmaabiõpetajad on välja koolitanud rohkem kui viis tuhat esmaabi andjat. Neist umbes kolmandik on kooliõpilased, keda õpetatakse tasuta. On korraldatud esmaabivõistlusi, tervisepäevi ning tervisenädalaid. See on väga vajalik tegevus - esmaabi õppides ja õpetades võime loota õnnetuse korral ka ise abi saada. Varsti tulevad müügile mitmes suuruses esmaabi taskukomplektid, mille kvaliteeti on kontrollinud Punane Rist.

Esmaabi õpetavad selleks eriväljaõppe saanud inimesed, kes oskavad näidata näiteks luumurru toestamist, haava sidumist, kannatanu elustamist, teadvusetu lämbumise vältimiseks tema asetamist püsivasse küljeliasendisse jms.

Niisugused teadmised kuluksid ära kõigile, ka vanadele inimestele.

Nendest on kasu igas kodus, et lähedasi vajadusel aidata. Eriti palju esmaabikursusi on Punaselt Ristilt tellinud koolid. Üldiselt on Punase Risti esmaabikursused mõeldud tööl käivatele inimestele ja on tasulised.

Katastroofiks valmisoleku rühm

Punane Rist on ette valmistanud ka esmaabirühma ehk katastroofiks valmisoleku rühma. Sellesse kuuluvad 21 - 55-aastased vabatahtlikud, kes on välja õpetatud päästeameti ja politseiga koostööd hõlmava 100-tunnise programmi alusel. Rühm on võimeline väljakutsel appi tõttama kahe tunni jooksul. Sellel rühmal on oma varustus ning väljakutsel vormiriietus. Eriväljaõppe saanud esmaabirühm on esmaabiand-jana osalenud mitmesugustel üritustel, võtnud osa otsimis-ja päästeõpingutest. Sügiseti on tihti tulnud otsida metsa eksinud marjulisi või seenelisi, sealhulgas vanureid.

Sõbraabi

Lõpetuseks küsin Liilia Gontšarenkolt ja Ellen Sternhofilt, mis võiks olla see, mida nad suuremate võimaluste olemasolul eakatele veel pakuksid.

See võiks olla sõbraabiteenus, ütlevad naised pikemalt mõtlemata. Sest ka iga üksikuks jäänud vanur väärib täisväärtuslikku elu, mille kindlustaks talle vaid alati käepärast olev abi. Sealhulgas näiteks kas või liikumisabi ja saatjaabi, et neid, kes veel natukegi liikuda suudavad, abistada väljas värskes õhus käimisel. Et vanur ei peaks kogu aeg oma mõtetega üksi olema, võiks talle sõbraabist külla tulla vestluskaaslane. Sõbraabist võiks vanurile seltsiks tulla tõeline igakülgselt informeeritud sõber, kes aitaks tal üle saada vananemisel tekkivatest muredest.